Raua tänaval Tallinnas seisis tühi poepind. Umbes 180 ruutmeetrit tühje ruume, kus polnud midagi peale seinte, põranda ja lae. Meid kutsus sinna sisearhitekt — tal olid käes paberil korrusplaanid, aga ta tahtis 3D laserskaneerimisel põhinevat mõõdistust.

Ma küsisin otse: miks? Ruum on ju tühi, väike — miks mitte võtta käsilaser ja mõõta ise ära?

Ta selgitas.

Esiteks võtab käsilaseriga mõõtmine päris kaua aega. Ja hoolimata sellest jäävad osad mõõdud sageli võtmata — see selgub alles siis, kui oled tagasi kontoris ja hakkad mudelit joonestama.

Teiseks: kui klient on ka samal ajal objektil, läheb asi veel keerulisemaks. Aetakse juttu, vaadatakse asju koos — ja tähelepanu hajub. Mõõdud jäävad peale võtmata, sest keegi segab. Mitte pahatahtlikult, lihtsalt nii läheb.

Kolmandaks oli selles konkreetses ruumis väike kalle ja kaldtee tagumistesse ruumidesse. Põrandatasemete vahede ja kallakute mõõtmine käsilaseriga on tülikas ja vigaderohke.

Neljandaks — ja see on ehk kõige olulisem — ruumide nurgad ei olnud täisnurgad. Neid on käsilaseriga raske korralikult dokumenteerida. Ja kui hakkad hiljem ArchiCadis mudelit joonestama, ei jookse ruum lihtsalt kokku. Midagi jääb alati natuke viltu.

Tulemus on igal juhul sama: tagasisõit objektile, et puuduvad mõõdud peale võtta. See raiskab aega, mida tal pole raisata.